Põletavad küsimused

Ma kunagi ammu liitusin Facebookis mingi sellise grupiga, kus inimesed oma blogipostitusi reklaamisid, sest tahtsin uusi blogisid avastada. Nüüd loen küll kolme-nelja blogi regulaarselt. Üldse blogid tunduvad kuidagi moest läinud kaup olevat, aga see selleks.

Kuna ma blogipostituste reklaamimise grupis olen, siis aeg-ajalt tulevad mingid postitused ka mu feed’i. Tavaliselt kerin lihtsalt üle, vahel aga loen pealkirja. Tükk aega juba muud ei ole kui EBA ja EBA (blogiauhindade üritus, kus siis rahvas hääletab oma lemmikblogide poolt vms).

Eile suurest igavusest klikkisin ühe postituse peale, mis mulle ette tuli. Kirjutaja oli suure dilemma ees, mida EBAle selga panna. Pikk hala oli sellest, kuidas tema jätab üldse minemata, sest tal pole midagi selga panna. Ja siis oli ta üles pildistanud erinevad komplektid, mis tal valikus on ja palus lugejate abi. Panin postituse kinni ja mõtlesin endamisi, et on alles inimestel mured.

Täna siis igavusest läksin sinna gruppi ja vaatasin, millest inimesed ka kirjutavad. Ja üle-ühe olid postitused, kus naised kurtsid, kuidas neil pole midagi selga panna EBA jaoks ja kõik kammivad meeleheitlikult poode läbi, et midagi ometi selga leida. Ja siis riietuskabiinis pildistavad kostüümid üles ning panevad lugejatele hindamiseks.

Päriselt, naised? Päriselt? Ma saan aru, kui teismelised nii käituvad, aga need on täiskasvanud naised. Kas ükskõik ei ole, mis te selga panete? Võta kapist lihtsalt mõni kleit või mis iganes riietus sulle meeldib ja asi ants. Milleks sellist komejanti teha?

Võibolla on mul endal lihtsalt liiga palju riideid ja sellepärast ma sellest põletavast probleemist ka aru ei saa, aga tundub veidi jabur. Kas kuskile sõbranna sünnipäevale minnes on teil samasugune paanika?

Nooremana ma tegelikult kulutasin oma väljanägemisele tunduvalt rohkem aega kui praegu. Kui ma gümnaasiumis käisin, siis valisin igal õhtul riided välja, mis ma järgmisel päeval selga panen, mis peamiselt oli küll selle mõttega, et siis saab hommikul kauem magada. Meikisin ma ka end ikka iga hommik.

Praegu ärkan ma hommikul üles, vaatan, mitu kraadi õues on ja vastavalt sellele siis võtan kapist midagi. Kusjuures, täna hommikul vaatasin kraadiklaasi küll, aga ikka olin liiga paksult riides, sest eile oli nii jahe.

Meikida ei viitsi ma end praegu üldse. Meikimisega on mul üldse sellised kahetised tunded ja mul käib see kuidagi hooti. Mulle iseenesest meeldib meikimine ja kui mul on tuhin peal, siis ma väga naudin seda ja meigin end ka rohkem. Samas siis on mul sellised perioodid, kus ma ei viitsi isegi ripsmetušši kasutada. Praegu on see aeg käes. Hommikul kammin lihtsalt juuksed ära ja panen patsi. Aga üldiselt suvel ma meigingi end väga vähe. Soojaga on kuidagi rõve, kui miskit näos on. Mul on kogu aeg tunne nagu see voolaks maha.

Mis ma öelda tahan on see, et olge nii nagu te olla tahate ja tundke end mugavalt. Ei ole vaja üle mõelda.

Liiga palju vaba aega

Ma olen see inimene, kellele meeldib korraga palju teha. Viimased aasta aega olen käinud nii koolis kui ka täiskohaga tööl. Selle kõrvalt aeg-ajalt kaasa teinud erinevates projektides. Ka varasematel ülikooliaastatel olen alati kooli kõrvalt midagi teinud ja seega sellist molutamisaega eriti palju polegi olnud.

Nüüd aga hakkab ülikooliaeg läbi saama. Ained on mul tehtud ja paar nädalat tagasi pidin tõdema, et oma lõputööd ma ilusti valmis ei jõua. Kui oleksin esitanud, siis üle D poleks olnud võimalik saada ja eksamit ma teha ei tahtnud, sest pool lõputööd on juba valmis. Kahju oleks tehtud töö tuulde visata.

Igatahes, kui ma sain aru, et lõputööd ei ole praegu mõtet edasi punnitada, sest valmis ma seda ei oleks jõudnud, siis olin ootamatu probleemi ees. Mul oli nii palju vaba aega. Ma ei pidanudki töölt koju tulema ja lõputööd kirjutama, vaid võisin lihtsalt logeleda.

Kui mul oli palju teha, siis ma unistasin hetkest, kui ei oleks vaja midagi teha ja saaks lihtsalt lakke vahtida. Noh, kuigi mul on juba viimased kaks nädalat aega olnud, siis lakke ma pole vahtinud, sest see tundub nii… mõttetu.

Ja nüüd ma lihtsalt elangi sellist elu, et ainuke kohustus, mis mul on, on tööl käia. Ja mul on selles suhtes väga hea töö, et minult ei eeldata kellaajast kellaajani kohapeal olemist. Seega iga nädal tuleb sekka ka mõni kodukontori päev.

Täna ma olin kusjuures veel nii tubli, et tegin hästi palju asju valmis. Homme on üks asi veel vaja lõpetada ja siis on mul selleks kuuks töö ka tehtud. Ma ei tea, mis ma nädala lõpuni teen. Järgmine nädal olen Eestist ära, seega sellega on mureta.

Kui reisilt tagasi tulen, hakkab mul põhimõtteliselt kohe puhkus, mis kestab juuli lõpuni. Ma hirmuga mõtlen, mida selle tohutu vaba ajaga peale hakata. Mida inimesed teevad puhkuse ajal?  Mul ei ole aastaid suvepuhkust olnud, sest ma olen alati kuskil praktikal olnud. Seega ma ei tea.

Ja kuidas inimesed oma õhtuid töö ajal sisustavad? Mida nad pärast tööd teevad? Enne magamaminekut on ju päris mitu tundi aega. Ma ise lähen kuskil südaöösel alles magama, seega on päris palju aega. Mida te teete? Ma ei oska midagi peale hakata selle suure vabadusega. Ma olen mitu seriaal ära vaadanud ja sõpradega väljas käinud jne, aga mul on ikka liiga palju aega. Aidake, palun.

 

Eesti Laul

Mina käisin ka nädalavahetusel Eesti Laulu vaatamas ja mõtlesin paar sõna selle kohta kirja panna. Enne, kui asi vanaks läheb.

Ma olin kohapeal teist korda ja iseenesest mulle see üritus väga meeldib. Eestis ju teist nii suurt muusikasündmust pole.

Me istusime täpselt samadel kohtadel, kus eelmine aasta: green roomi kõrval. Ja juba teist korda istusid võitjad põhimõtteliselt meie kõrval. Ma arvan, et järgmine aasta võiksid kõik artistid tahta meie kõrval olla, sest ilmselgelt see toob võidu.

Kui lõpptulemusest rääkida, siis ma olin ja olen siiani tohutult pettunud. Minu meelest võitis kümnest laulust kõige halvem laul. Kuidas on see võimalik, et eesti inimesed pole ikka veel ära tüdinenud Sven Lõhmuse ühetaolistest laulukestest, millel pole ei nägu ega tegu.

Minu poolest oleksid võinud Eurovisioonile sõita kõik lood peale “Verona”. Hea küll, Elina Borni ma ka väga  poleks tahtnud Eurovisioonil näha. Iseenesest laul oli täitsa kobe, aga see tema ülim püüdlus rõhutada, kui seksikas ta on, oli nii ebameeldiv. Ja see O-tähe otsas kaksi-ratsi istumine oli ka päris naljakas. Tema stamp liigutused oli kõndides võimalikult palju tagumikku hööritada, siis käsi puusa panna ja pead dramaatiliselt keerata. Ja tema kostüüm oli ka väga ebaõnnestunud.

Minu kõige suurem lemmik oli Ivo Linna. Jah, see pole klassikaline Eurovisiooni laul, aga vähemalt oli see omanäoline ja võibolla oleks eristunud massist. Kõrget kohta ma sellele iseenesest ei ennustanud, aga mul on ausalt-öeldes üsna ükskõik, kuidas meil Eurovisioonil läheb. Ei tasu sellest nii suurt numbrit teha.

Veel meeldisid mulle Daniel Levi, Whougaux ja need teised ning Rasmus Rändvee. Kusjuures Rasmuse laul jättis mind raadiost kuulates üsna külmaks, aga mis power sel poisil laval oli. Ohsapoiss. Nii mõnus oli vaadata, kuidas ta nautis. Sellele loole andis küll esitus kõvasti juurde.

Kui lõppu olid kolm viimast jäänud, siis ma hääletasingi just Rasmuse poolt. Kahju, et ta ei võitnud.

Kui Rasmus konkurentsist kukkus, siis olin ma Kerli poolt, kuigi ta ei laulnud eriti hästi. Koha peal olles ei saanud eriti arugi, sest trumme löödi nii kõvasti, aga kui ma hiljem üle kuulasin, siis mõtlesin küll, et päris kehv. Ehk oli tal hääl ära? Ega ma tegelikult ei tea, kui hästi või halvasti ta muidu laulab. Kuna ta Ameerikas oli, siis ma eeldan, et ju tal ikka tegelikult seda häälematerjali on.

Kerli puhul ühest asjast ma küll aru ei saanud: ta on nii kaua USAs olnud, aga kuidas ei saanud ma üldse aru sõnadest, mis ta laulis. No tee, mis tahad. Kuulasin ülihoolikalt ja ei saa aru, mida ta ütleb. Imelikult häädaltud “child” oli ja “spirit animal” ja ega rohkem ei saanudki aru.

Kui Laura ja Koit võitjaks kuulutati, siis Saku Suurhallis valitses küll segadus. Vähemalt minu läheduses. Osad inimesed kõndisid saalist välja kohe, kui laul uuesti kõlas. Aga võibolla tahtsid nad kiiresti autoni jõuda, sest kui 5000 inimest korraga lahkub, siis kulub aega küll.

Järgmisel päeval olin ma uuesti segaduses, kui avaldati, kui palju mingi loo poolt hääletati: Verona tegi pika-pika puuga kõigile ära. Uskumatu. Selle loo võit on minu jaoks ilmselt selle aasta üllatus.

Jätan siia lõppu kaks artiklisoovitust ka. Kõigepealt Eesti Päevalehes ilmunud Dannar Leitmaa kirjatükk, kus ta võtab mu mõtted paremini kokku kui ma ise seda oskan. Ja siis Sirbis ilmunud Mart Niineste kirjatükk, mis räägib üldiselt sellest, kuidas Eesti Laul on muutunud ja kahjuks mitte paremuse poole. Lugege!

Edit: ma lisan siia ühe artikli veel, mis vastandub eespool lingitud lugudele, aga mis mulle ikkagi meeldib. Lugege seda ka!

 

 

Lobajutt

Ma olen viimased paar päeva veidi tõbine olnud ja tänase päeva veetsin kodus. Nii, kui ma hakkan haigeks jääma või juba olen jäänud, siis ma püüan end kohe terveks ravida ja kui vähegi võimalik, siis mitte haigena ringi liikuda.

Minul on küll nii, et kui ma mõne päeva puhkan, siis tervis tuleb kohe tagasi, aga kui parasjagu ei ole võimalik aega maha võtta ja kodus logeleda, siis haigus ka muudkui vindub ja vindub.

Sellest ajendatuna hakkasin täna mõtlema sellele, kui väga ma naudin nädala sees kodus olemist. Just siis, kui kõik teised tööl on, aga mina saan täiesti üksinda kodus olla.

Ma mäletan, kui ma veel koolis käisin ja vahel haigena koju jäin, siis kodul oli kuidagi teistmoodi lõhn. Vaba päeva lõhn. Ma ei oska seda kuidagi teistmoodi seletada. Aeg liikus ka kuidagi teistmoodi tempos. Täna ma tundsin jälle seda lõhna.

Tavaliselt, kui ma olen nädala sees kodus, siis ma magan kauem kui tavapäraselt. Siis teen endale mõnusa hommikusöögi ja kohvi ning siis veedan pool päeva hommikumantlis ja mõtlen lihtsalt omi mõtteid ja kuulan muusikat.

Mulle nii väga meeldib olla omaette. Tegelikult olen ma üsna seltskondlik inimene ja kui ma olen oma tuttavatele öelnud, et mulle meeldib üksinda olla, siis on inimesed olnud mõnikord üllatunud.

Kuigi mulle meeldib väga inimestega suhelda, siis kui ma pole saanud kaua aega olla omaette, siis ma tunnen end kuidagi halvasti ja väsinuna. Ma nii väga vajan neid enesega olemise hetki. Seltskonnas on küll tore, aga vahel võib see ka väsitav olla.

Peale selle, et ma vajan üksi olemise hetki, vajan ma ka logelemise päevi. Neid päevi, kus ma ei tee mitte midagi kasulikku ja kui tahan, siis vaatan kasvõi pool päeva lakke.

Kui parasjagu on kohustusi palju, siis muidugi tekitab logelemine süümepiinu, aga muul ajal on mõnus ja minu jaoks vajalik.

Kusjuures, ma olen viimasel ajal taasavastanud enda jaoks kirjutamise. Võibolla saite ka ise aru, sest paari päeva jooksul on siia ilmunud juba mitu postitust. Seda vist polegi siin blogis enne juhtunud.

Ma kunagi kirjutasin ka, et mingil hetkel mul tekkis tõrge kirjutamise osas. Tegevus, mida ma vanasti armastasin, muutus mu jaoks kuidagi vastikuks kohustuseks. Ilmselt mängis rolli see, et ma pidin koolis jube palju kirjutama ja mu töö seisneb ka suures osas kirjutamises. Nüüd aga olen ma seda jälle kuidagi nautima hakanud. Eks näis, kaua mul see tuhin kestab. Ma midagi lubama parem ei hakka.

Mõtlesin ka selle peale, et tahaks oma blogikujundust muuta, aga ma ei julge, sest kardan midagi pekki keerata. Ja raudselt, kui muutub koledaks, siis ma ei saa seda enam endiseks ja siis ma vihastan ning nean end maapõhja, et üldse pusima hakkasin. Jep, nii on varem juhtunud.

Perevägivald

Täna pikka juttu ei tule, aga tahtsin anda ühe soovituse inimestele, keda huvitavad erinevad ühiskondlikud teemad. Ma väga soovitan teil lugeda Rain Kooli arvamusavaldusi ERRis. Ta võtab üsna tihti sõna erinevatel päevakajalistel teemadel ja ta teeb seda alati nii lihtsalt, aga samas nii tabavalt. Mu meelest on ta üks parimaid arvamusliidreid.

Paljud inimesed arvavad, et mida rohkem võõrsõnu nad kasutada oskavad, seda paremas valguses see neid näitab ja mõningate inimeste puhul tundub olevat ka arusaam, et mida pikem tekst, seda parem. Kusjuures need on vahel ka põhjused, miks ma mõnda arvamuslugu lugeda ei viitsi. Rain Kooli tekstid on tavaliselt üsna lühikesed, aga ta mõte tuleb alati väga ilusti esile. Ja ta suudab sõnastada asju nii lihtsalt ja loogiliselt.

Täna rääkis ta Vikerraadios ja kirjutas ERRi uudisteportaalis presidendi kõnest. Just sellest, mis puudutas lähisuhtevägivalda.

Lugesin täna ka Delfist uudist, et politsei sai vabariigi aastapäeval 46 väljakutset, mis puudutas perevägivalda. Ma ei kujuta ettegi, kui palju taolisi juhtumeid tol päeval tegelikult olla võis, sest ma kardan, et suurem osa inimesi ei helista politseisse, kui kaaslane klohmima kukub. See on kurb.

Kogu selle teema valguses jättis tuntud suhtekorraldaja Janek Mäggi endast muidugi erilise matsi mulje. Kui ma ei eksi, siis ta Äripäevas kommenteeris presidendi kõnet ja tema tekstis oli selline lõik: „Mõtlesime sõpradega, et kelle naist me siis täna koos peksma hakkame? Kas tõesti on Eestis olukord nii hull, et vabariigi aastapäeval peab rääkima peksmisest?“

Tundub, et Mäggi jaoks on 46 väljakutset ühel päeval tühine number. Ja kindlasti oli peksa saaja tema meelest ka ise selles süüdi, et kallis kaasa ühe tou pani. Kurb, et Eestis jätkuvalt vägivalda naeruvääristatakse.

Ma olen vahel mõelnud selle üle, et kui minu kaasa peaks mind lööma, kuidas ma siis käituksin. Praegu mõtlen ma küll, et ma jätaks ta päevapealt maha, sest mul on ometi mingi eneseväärikus ja ma üldiselt ei lase teistel inimestel end halvasti kohelda. Aga ma tean nii palju lugusid naistest, kes ka nii mõtlevad, aga tegelikult kui taoline olukord kätte jõuab, siis on nad võimetud lahkuma.

Ma tean üht juhtumit lähemalt, kus naine ja mees elasid ühes väikses Eesti asulas. Neil oli kaks last, mees oli üsna edukas ärimees ja elujärg oli neil päris hea. Mitu aastat kestis selline hea ja veidi isegi idülliline elu.

Ühel hetkel aga hakkas mees naist peksma. Ja ikka päris jõhkralt. Nii, et naisel oli silm täiesti kinni ja tuli mitu korda õmblemas käia. Naine pöördus ka politseisse, aga kuna tegu oli väikese piirkonnaga, ja tema mees oli tuntud ärimees ning mitmed politseinikud ühtlasi mehe tuttavad, siis ei teinud politsei midagi.

Naine tööl ei käinud ja seega sõltus ta täielikult mehest. Tal polnud endal raha, et lastega mujale kolida. Õnneks talle tulid ta vanemad appi ja kuidagimoodi sai ta mehe juurest minema.

Paljudel naistel aga puudub igasugune tugivõrgustik, kellelt abi küsida. Kui inimene on üksinda, siis on ilmselt lihtsam, aga kui mängus on ka lapsed, siis tuleb ju ka nende peale mõelda. Keeruline on see perevägivalla teema. Selletõttu ongi mul kurb, kui sellist teemat naeruvääristatakse.

 

EV99

Minu sõbrad teavad seda ja võibolla olen ma blogis ka maininud, et minu lemmikpüha on kahtlemata vabariigi aastapäev. Ma isegi ei oska päris täpselt seletada, kust see tuli või miks. Tavaliselt meeldivad inimestele jõulud, aga minule vabariigi aastapäev.

24. veebruari hommikul üles tõustes on mul alati kuidagi hästi pidulik tunne ja vähemalt viimastel aastatel on ilm ka olnud alati päikesepaisteline. Eile oli küll ilm väga mitmekülgne nagu Eestile kohane: oli päikest ja kevade hõngu, aga oli ka tuisku.

Iga aasta vaatan ma ka vabariigi aastapäevale pühendatud kontserti ja presidendi kõnet. Sel aastal oli kohe eriti põnev, sest ega ju enamus inimesi polegi kuulnud Kersti Kaljulaidi pikemalt rääkimas. Suur respekt talle, et ta kõne peast pidas. Vahepeal ma mõtlesin, et see ikka pole võimalik, et ta nii pikalt peast räägib, aga siis ma jälgisin hoolikalt ta silmi ja mu meelest polnud eriti võimalik, et ta oleks prompteri pealt maha lugenud. Igatahes jättis kohe teise mulje see peast rääkimine (edit: pühapäeval lugesin Delfist, et ta siiski luges prompteri pealt maha oma kõne).

Mulle väga meeldis ka tema jutt üldiselt. Kui Ilves pidas oma kõnes silmas eelõige nn eliiti, siis Kaljulaid rääkis ka tavalistele inimestele. Mulle meeldis, et ta puudutas ootamatuid teemasid, näiteks perevägivald. Ja mulle meeldis, et ta jagas nii-öelda soovitusi. Väga julge temast öelda, et inimesed ei valiks poliitikuid, kes ei suuda vägivalla teemal muud öelda, kui teha mõne kohatu nalja.

Kui ma alguses ei olnud eriti rahul sellega, kuidas presidendivalimiste fiasko lõppes ja et Kersti Kaljulaid ametisse sai, siis iga kuuga on mulle hakanud meie president üha rohkem meeldima. Mulle tundub, et ta teeb oma tööd südamega ja ta on väga põhimõtete kindel naine. Selline, kes ei lase end loksutada sellest, mida keegi kuskil arvab.

Eilse õhtu juures meeldis mulle kohe eriti tänavune kontsert. Aplaus Jaak Printsile. Ma olin tõesti lummatud.

Kui mõnel aastal on kontserdi sisu olnud nii segane ja keeruline, siis sel aastal oli see mu meelest küll kõigile, kes vähegi süveneda viitsisid ja kes vähegi teab eesti ajalugu, arusaadav. Ja mitte ainult ajalugu. Vabalt võib asetada teatud hetki lavastuses ka tänapäeva konteksti. Näiteks rongi ehitamine võis ühtlasi olla sõit Siberisse aga sümboliseerida ka Rail Balticut.

Meeldis ka see, et kätlemine oli sel aastal väga tempokas ja mingit molutamist polnud. Küll aga oli mu jaoks arusaamatu, miks Anu Välba ja Margus Saar mainisid osade daamide puhul, kust on nende kleit pärit. Mismoodi see üldse käis? Et kõik naised pidid esitama oma kleidi autori nime ETVle? Või siis loeti ette enda tuttavate kleitide autorid?

Teiseks olin ma väga üllatunud, et selline kleitidele rõhu pööramine toimus Eesti Rahvusringhäälingu otse-eetris. Ma isegi ilmselt ei peatuks sel teemal, kui taoline asi oleks Delfi Publikus või Elu24s toimunud, aga ERRis… Ühe daami puhul tõi veel Margus Saar välja selle, et tal oli eelmine aasta kleidiapsakas, sest teisel külalisel oli sama kleit. No tõesti, tule taevas appi.

Ma isegi ei viitsi sellega end vihastada, kui kohutavad olid Katrin Viirpalu tehtud intervjuud. See on hea õppematerjal, kuidas mitte intervjuusid teha. Mul oli nii piinlik, et ma pidin vahepeal teise tuppa minema, kui oli tema kordi peokülalisi küsitleda. Anu Välba ja Joonas Hellerma olid see-eest tublid.

Ja üks asi veel, mis mind kogu vabariigi aastapäeva puhul häirib, on see kleitide kommenteerimine. Hea küll, mul ei oleks midagi selle vastu, kui tuuakse välja kleidid, mis kellelegi kõige enam meeldisid. Aga miks tuua välja kleidid, mis kellegi meelest olid koledad? Mida see annab, kui keegi moekunstnik ütleb Delfi vahendusel, et proua X-i kleit oli kohutav? Mis ma nüüd selle teadmisega peale hakkan? Mood on ju nii subjektiivne, mis ühele meeldib, see teisele ei peagi meeldima.

Ma veel kuidagi saan aru sellest, kui kommenteeritakse avaliku elu tegelaste tualette, aga ma mäletan väga hästi, kuidas ühel aastal oli külaliste seas suurpere ema, kes oli vist valitud ka aasta emaks ja siis kõik väljaanded valisid tema kleidi peo suurimaks ämbriks.

Mul oli nii kahju, ja on siiamaani, kui selle teema peale mõtlen. Ilmselt suurpere emal ei ole võimalik endale teab, mis uhket kleiti üheks õhtuks osta. Tema tuleb heausksena peole ja siis saab sellise pasalaviini osaliseks. Jah, muidugi võiks öelda, et kleitide kommenteerimine käib presidendi vastuvõtuga kaasas ja inimene peaks sellega arvestama, aga ikkagi.

Eelmine aasta oli keegi võtnud kaasa oma tütre, kes oli vast kusagil 12aastane ehk siis laps. Ja mitmed väljaanded jällegi tõid välja, et issand, kui kole kleit sellel lapsel seljas oli. Kui ma võin veel kuidagi aru saada, et suurpere ema materdati, siis ma tahaks tõsiselt küsida, mis neil inimestel viga on, kes lapse kleidi üle halvustavaid kommentaare teevad. Häbi peaks olema.

Seega oligi mul hea meel, kui tänavu polnud tele-eetris võimalik kleitidel pikemalt peatuda. Igal pool online väljaannetes on küll galeriid üleval, aga ma südamest loodan, et ühel päeval jõuab kätte aeg, kus tuuakse välja ainult kellegi meelest ilusad kleidid ja ämbrid jäetakse mainimata. Milleks tekitada kelleski halba tunnet meie pidupäeval? Nautigem seda päeva ja olgem üksteise vastu heatahtlikud ja sõbralikud!

Lõppu lisan ma lingi Delfi projektist “Mina jään”, mis sündis vabariigis aastapäeva auks ja kus ka minul paluti rääkida, miks mulle meeldib Eestis elada. Vaadake siit

sandra-77167612

 

Ole, kes sa oled

Viimasel ajal mul on nii palju ideid, millest võiks kirjutada. Iga päev mõtlen, et näed, see on teema, mille kohta tahaks midagi öelda, aga miskipärast ma ei jõua kunagi sinnamaani, et päriselt ka midagi kirja panna.

Täna mul ei ole mõtet, aga see-eest kirjutan. Vaatame, mis välja kukub. (Kui mul on kirjutamistuju, aga teemat pole, siis ma tavaliselt hakkan lihtsalt kirjutama ja mõte kuidagi ise areneb välja).

Kuigi aasta 2017 on kestnud juba 17 päeva, siis ma korraks ikkagi peatun eelmisel aastal. Ärge muretsege, mingit aastakokkuvõtet ma ei tee.

Sel aastal tuli minu jaoks aastalõpp kuidagi nii ootamatult, et ma ei jõudnudki midagi mõelda. Mingit erilist kokkuvõtet ma niikuinii teha ei viitsi ja lubadusi ka kirja ei pane. Kui ma midagi kirja panen, siis eesmärgid, aga ma ei vaja selleks uut aastanumbrit, vaid vaatan jooksvalt. Praegu ma isegi ei oskaks mingeid erilisi eesmärke endale seada. Küll need tulevad siis, kui tulevad.

Kevadel, enne kui me praktikale läksime, pidime me koolipoolsete juhendajatega kohtumisel tooma välja kolm oma head ja halba külge. Ühe hea küljena mainisin, et suudan vajadusel jätta endast meeldiva inimese mulje.

Kui ma selle lausega ühele poole sain, siis minu üllatuseks hakkasid kõik naerma. Ka õppejõud.

Mina olin segaduses, sest ma rääkisin täitsa tõsiselt. Hiljem küsisin, milles asi ja siis mulle seletati, et mitte keegi ei ütle niimoodi. Tavaliselt öeldakse, et inimene on hea suhtleja või avameelne. Mitte aga, et kui on vaja, siis võin tore olla.

Ma arvan, et ma olen üsna normaalne inimene. Eks see normaalsus on muidugi küsitav, et mis on üldse normaalne jne, aga ma pean praegu silmas seda, et vastan n-ö ühiskonnanormidele ja olen endaga hakkama saav inimene. Jah, mul on omad veidrused. Olen liiga emotsionaalne (te peaks mind nägema, kui ma mingi teema juures põlema lähen, sõpradel on alati palju nalja siis), enne-ütle-siis-mõtle tüüp, mul on maailma kõige lollimad naljad ja ma naeran liiga palju ja liiga valjuhäälselt… Aga kui on vaja, siis ma võtan end kokku ja olen normaalne.

2016 oli aasta, mil ma ilmselt saavutasin mingi teatava enesekindluse, mis mulle alles tükk maad hiljem kohale jõudis.

Ma kohtusin tohutult paljude uute inimestega ja millalgi panin tähele, et kui ma tavaliselt püüan olla toredam ja ikka ennast paremast küljest näidata, siis ühel hetkel ma enam ei mõelnud selle peale. Olin täpselt selline, nagu ma olen. Mind ei huvitanud, mida inimesed minust mõtlesid ja kas üldse mõtlesid.

Ma olen aru saanud, et me kujutame endale jubedalt ette, et kõik kindlasti räägivad meist ja arutavad meie elu, aga ma pakun, et suurema osa ajast on see lihtsalt meie kujultusvõime. Eks inimesed ikka räägivad ja arutavad, aga me arvame, et seda tehakse tunduvalt rohkem kui tegelikult tehakse. Me peame end nii tähtsateks, aga tegelikult kujutan ette, kui suure üllatusena see paljudele tulla võib, kui vähe teised inimesed meid huvitavad. See ei kehti alati kuulsuste või inimeste kohta, kes enda elu avalikult kõigile arutamiseks letti löövad.

Ma hakkasin selle kõige peale mõtlema siis, kui ma olin ühes uues seltskonnas ja olin oma halvima käitumise juures. Selles suhtes halvima, et ma ei proovinud kuidagi olla meeldivam kui ma olen: tegin oma lolle ja mõnitavaid nalju ning ilmselt targutasin rohkem, kui viisakaks peetakse.

Ühel hetkel sain ma aga aru, et ma meeldin neile inimestele. Kohe päriselt meeldin. See ei olnud selline viisakus, et minu ees tehakse head nägu ja selja taga räägitakse, et kelleks see Sandra küll end peab. Vaid kohe päris-päriselt meeldisin ma neile.

Ja siis hakkasin ma selle teema peale mõtlema. Pärast seda seltskonda tuli veel mu ellu mitu uut seltskonda ja seal olin ma samasugune ­­– täiesti mina ise. Ja jällegi, ma siiralt meeldisin neile inimestele. Need inimesed hindavad mind ja minu seltskonda. Nad tahavad minuga aega veeta, minuga rääkida ja maailmaasju arutada.

Ja siis sain ma aru, et tõepoolest see klišeelik soovitus olla sina ise on ikka paganama õige. Need inimesed, kellele sa pead meeldima, neile sa meeldidki. Ja noh, ülejäänud polegi tähtsad.

Teine asi, mille peale ma mõtlema hakkasin ja millest ma aru sain, oli see, et ole ükskõik kui ilus, tark, heasüdamlik, siis kellegi jaoks jääd sa alati koledaks, lolliks ja mõttetuks inimeseks. Niiet milleks siis üldse proovida olla miski, mis sa ei ole.

Ma usun, et inimene võib olla täpselt selline nagu ta olla tahab senikaua, kui ta on hea ja lahke. Teiste inimeste vastu peab hea olema. Kui sa seda oled, siis sa meeldid inimestele kõigi oma kiiksudega. Ja kui ei meeldi, siis sellest pole ka midagi. Maailmas on nii palju teisi inimesi, kellele sa meeldid just nii, et sa ka ise endaga rahul oleksid.

img_0267